Blogi on kolinud Kevin Chrisi uue artistilehe mustkunstnik Kevinski alla.

“Kust sa tead, et ma valetasin?”

“Valed, kulla poiss, tulevad kohe välja, sest neid on kahte sorti. Osal valedest on lühikesed jalad, teistel aga pikk nina. Sinu vale näiteks on pika ninaga.” – “Pinocchio”, 1892

Tänapäeval on teadus ja psühholoogia niipalju edasi arenenud, et lühikesed jalad ja pikk nina ei ole ainukesed märgid sellest, et keegi valetab. Ilmselt ka mitte kõige kindlamad viisid pettuse tuvastamiseks.

Mustkunstnikuna on minu töö valetada ja aru saada, millal mulle valetatakse. Ühes oma demonstratsioonis lasen ma vabatahtlikul välja mõelda neli asja, mida ta täna tegi. Kolm nendest peavad olema tõesed ja üks vale. Seejärel palun tal järjest kõik need neli asja ette lugeda, üritades aru saada, milline nendest on tõsi ja milline väär. Demonstratsioonile põnevuse lisamiseks panen mängu ka mingisuguse sümboolse summa, mille osaline endale saab, juhul kui ma ei saa aru, milline väide neljast osutub vääraks.

On olemas kolm tehnikat valede tuvastamiseks.
1. Verbaalne ehk teisisõnu see, kuidas me räägime.
2. Mitte-verbaalne ehk kehakeel. Näiteks näoilmed ja silmade liikumine.
3. Väikeste füsioloogiliste muutuste – vererõhk, pulss ja peopesade higistamine – jälgimine.

Viimane neist vajab polügraafi olemasolu, mida tihtipeale nimetatakse rahvasuus valedetektoriks. Tegu ei ole mingisuguse imemasinaga, mis paljastab valesid, vaid see loeb neidsamu väikesi füsioloogilisi muutusi meie kehas, mis võivad olla tingitud ka vägagi süütutest teguritest nagu ärritus ja närviminek. Polügraaf saab töötada ainult koos professionaalse inim-valedetektoriga.

Ükski konkreetne variant ei ole alati lollikindel, olenevalt olukorrast on üks viis tõhusam kui teine. Saladus peitub inimese käitumismustri jälgimises. Kõigepealt tuleb välja selgitada, kuidas käitub keegi siis, kui ta räägib tõtt.

Et paremini aru saada inimese käitumismustritest ja sellest, millest need tingitud on, vaatame kolme erinevat protsessi, mida võime kogeda valetamise ajal.

1. Emotsionaalne protsess – emotsioonid, mis võivad tekkida valetamise ajal: süütunne, hirm ja põnevus. Ma võin tunda süüd, kuna ma valetan või karta vale tagajärgi. Samuti võin ma olla põnevil, kui ruumis on veel keegi, kes teab tõde ja minu valetamine pakub talle lõbu.

2. Sisu keerukuse protsess – valetamine on kognitiivselt raske protsess. Eriti raske on vale “üleval hoida”, kui sinult küsitakse aina rohkem täpsustavaid küsimusi. Kui küsimused tulevad üllatusena, pead vastused kiiresti välja mõtlema. See aga võib su käitumisest silma paista.

3. Kontrollimise protsess – need protsessid leiavad aset siis, kui me teadlikult proovime kontrollida seda osa oma käitumisest, millest arvame, et see võiks meid reeta. Teisisõnu, me üritame kõigest väest välja paista tavaliste ja normaalsetena, mis üldjuhul lõpeb sellega, et me käitume eriti ebaharilikult.

Ei ole olemas konkreetseid ja kindlaid liigutusi, mis näitaks, et inimene valetab. Näiteks siis, kui keegi kõigutab pidevalt jalga edasi-tagasi, võib olla valetamise märgiks jala paigalejätmine. Teistpidi, kui jalg on kogu aeg paigal ja järsku kõikuma hakkab, võib see samuti viidata pettusele. Sellepärast tulebki endale kohe alguses paika panna lähtekoht, millele tugineda ja jälgida muutusi sellele vastavalt.

KUIDAS LUUA LÄHTEKOHT:

*Kuidas võõrastega vestlust üleval hoida ja luua tugev side, loe siit.

Nii toimitakse ka politseis. Kui oled välja selgitanud, kuidas käitub “ülekuulatav” siis, kui ta räägib tõtt, saad hakata küsima küsimusi, millele sa vastust ei tea. Jälgi, kuidas ta reageerib emotsionaalsel ja intellektuaalsel tasandil erinevatele küsimustele. Kui mingile küsimusele vastates läheb ta enda tavalisest mustrist välja, siis on suur võimalus, et tegu võib olla valega.

PEAMISED KEHAOSAD, MIDA JÄLGIDA:

NÄGU JA SILMAD

1. Nina katsumine ja suu katmine. Inimesed kipuvad valetamise ajal oma nina katsuma. Seda põhjustab adrenaliin, mis liigub ninas asuvatesse kapillaaridesse ja paneb need sügelema. Samuti katame me valetamise ajal tihtipeale oma suu käega või katsume lõuaotsa – nagu me püüaks neid valesid, mis meil suust välja tulevad, oma käega varjata. Ka huulte kokkusurumine on tihtipeale märk stressist ja ebamugavusest.

2. Silmade liikumine. Inimesed kasutavad oma silmi peale vaatamise ka meenutamiseks. Kui me tuletame meelde pilte, liiguvad meie silmad üldjuhul vasakule üles, piltide väljamõtlemisel liiguvad silmad paremale üles. Olenevalt inimestest võib see protsess varieeruda. Samuti pilgutame oma silmi rohkem, kui peame midagi välja mõtlema – näiteks mõne vale. Pettuse märgiks võib olla ka silmade hõõrumine, et peita tõde enda eest.

*Loe silmade kasutamisest ja neurolingvistilisest programmeerimisest siit. 

3. Silmside. Kõige suurem müüt valetamise kohta on ilmselt see, et me katkestame silmside, kui me ei räägi tõtt. Täielik vale! Meie pilk vilab ringi, kuna kasutame silmi mõtlemiseks ja informatsiooni meeldetuletamiseks. Valetajad just hoiavad tihtipeale silmsidet, et näida siiramad ja näha, kas sa ikka jääd neid uskuma.

KEHAKEEL

1. Higistamine. Inimesed kalduvad rohkem higistama, kui nad valetavad. Üks viis, kuidas polügraaf valesid avastab, ongi peopesade higistamise taseme mõõtmine. See ei ole kindel märk valetamisest, kuna mõned inimesed võivad higistada rohkem närvilisuse, tagasihoidlikkuse või mõne muu loomupärase seisundi tõttu. See on lihtsalt üks indikaator, mida peaks arvestama koos teiste näitajatega nagu värisemine, punastamine ja neelamisraskused.

2. Noogutamine. Jälgi, kas ta noogutab või raputab oma pead vastavalt sellele, mida ta ütles. Kui jutt ja pea liikumine ei sobi omavahel kokku, siis on suur tõenäosus, et tegu võib olla valega. Olen oma töös tähele pannud, et see on üks enim levinud märke pettusest, sest pea liigutamine vastavalt jutule on alateadlik protsess, mida ilma treenimata on üpris raske kontrollida.

Enne vastamist võib inimene noogutamisega ka viivitada. Kui keegi räägib tõtt, siis ta liigutab oma pead vastavalt jutule sünkroonis, valetamise ajal võib tekkida kõhklus ja viivitus.

3. Üleliia nihelemine. Valetades kipuvad inimesed oma keha või suvaliste asjadega enda ümber üleliia nihelema. Näiteks hakkavad nad oma juustega mängima, lipsu sättima, prilliklaase puhastama, kingapaelu kinni siduma või laualt, mis on ilmselgelt puhas, käega tolmu pühkima. Kui midagi sellist juhtub, siis on suur šanss, et räägitu ei ole tõene. Süütunne ja ärevus teevad meid rahutuks. Eriti kui me valetame kellelegi, keda me armastame.

4. Jälgi kehakeele peegeldamist. Suheldes hakkame me alateadlikult teiste kehakeelt peegeldama. See on üks viis luua tugevam side ja näidata välja huvi teiste vastu. Valetades üritame luua uut reaalsust ja kuna side on nõrk, siis peegeldamist ei toimu.

Eemale kaldumine. Tõtt rääkides kipume me kalduma kuulaja poole ja valetades kuulajast eemale. See on märk sellest, et me ei taha jagada rohkem informatsiooni, kui hetkel vajalik. Eemale kaldumine võib olla ka märk vastumeelsusest ja sallimatusest.

*Loe kehakeele kasutamisest peegeldamiseks, et luua teistega tugevam side siit.

5. Neelamine. Valetamine suurendab kehas oleva adrenaliini taset, mis pärsib sülje tootmist. Inimene, kes valetab, võib proovida oma suud “kasta” pidevalt neelates, juues või köhatades. Kõrisõlmes oleva Aadama õuna tõttu on see rohkem levinud meeste seas.

6. Hingamine muutub. Valetades tõuseb me südamerütm ja me hakkame kiiremini hingama, sest tekitame kehas pingeid ja närvilisust. Tavaliselt teeme järjest mitu kiiret hingetõmmet, millele järgneb üks sügavam ja pikem. Samuti tõusevad meie õlad ja hääletoon muutub.

7. Näpuga näitamine. Kui valetaja hakkab vahele jääma, võib ta muutuda agressiivseks või võtta sisse kaitsepositsiooni. Proovides võimu säilitada ja ennast välja päästa, võib see lõppeda pideva näpuga näitamisega. See on eriti levinud poliitikute seas.

8. Muud kehaosad. Jälgi inimeste käsi ja jalgu. Stressivabas situatsioonis kasutame me oma keha, liigutades vabalt käsi, et asju näitlikustada ja asetades oma jalad mugavalt laiali. Valetades muutuvad need kehaosad jäigaks ja teadlikult asetatuks. Inimene võib hakata katsuma oma nägu, kõrvu või kukalt. Kõik teavad, et kinnine kehakeel nagu käte rinnale ristamine ja ühe jala üle teise panemine on märgid sellest, et meil on ebamugav olla.

Osavamad valetajad võivad üritada välja paista lõõgastunud. Haigutamine ja igavlev käitumine võib olla märk sellest, et proovitakse oma valet teadlikult peita.

Valede tuvastamine on raske ja delikaatne protsess. Tuleb meeles pidada, et ülal väljatoodud märgid ei tähenda ilmtingimata valet. Saladus peitub inimeste käitumismustrite jälgimises. Jälgi nende mentaalseid protsesse enda mõttes. Pane paika lähtekoht ja vaata erinevaid mustreid: kui midagi tundub veider ja ebaharilik, siis on suur tõenäosus, et tegu võib olla pettusega. Otsi vastust, mis muudab reeglit, selles võib peituda vale.

Kes on huvitatud valetamise psühholoogiast, neil soovitan lugeda Paul Ekamani raamatut “Valede jahil“.

Artikli teises osas käsitlen verbaalse ehk suulise vale tuvastamist ja erinevaid küsitlemise tehnikaid.